Kadri, pere ja sõbrad

Pean väga vabandama, et nii pika vahe sisse olen jätnud oma postitustega. Üritan kuidagimoodi taas järjele saada – ei taha kuidagi tänaseid pilte üles laadida enne, kui vanemad olemas.

Hetkel jõudsin üles panna 2 foldritäit pilte. Oleks ehk kolmgi jõudnud, aga wordpress oskas mulle käki keerata ja terve ühe postituse ära kaotada mind enne salvestamist välja logides.

Niisiis esimeseks laadisin üles igasuguseid pilte novembrist.  See oli kuu, kus mina olin suuremalt jaolt põlve taastumisega ametis, aga ka tööotsimisega. Koit sai prillid. Mardilaupäeval kooserdasin veel sadamasse liibata ja korjasin peaaegu liitri jagu VAARIKAID!!! Oleks kõvasti rohkemgi saanud, aga ma ei jaksanud nii palju jalgel olla veel ja võsas ragistada ka mitte. Keit  käis Itaalias auhinna järel. Siinkohal suur tänu tädi Maimole ja emale, kes seda reisi finantsilise poole pealt toetasid! Oma muljeid sellest reisist peaks ta aga ikka ise jagama.  Olid ka tavapärased mardijooksmised ja tore isadepäeva pidu. Sellel kontserdil astus Triinu muuhulgas üles ka vastõpitud klaveripaladega (ta hakkas sellest sügisest muusikakoolis käima) ja tegi seda minu arust algaja kohta ikka väga hästi.

Teine folder on ema-isa sünnipäevapeolt. Kingitused keelasid nad ära, aga õnneks küpsetisi võis kaasa võtta. Hästi tore päev oli. Pilte sai tehtud ka majaehituse kroonikale mõeldes. Aga vaatasin, et ikkagi mitte kõigest, millest oleks võinud.

Ma nüüd ei tea, millal täpselt ma jälle edasi laadida jõuan, sest homme varahommikul lähen jälle tööle ja kolmapäeval vaja minna Keit koolist koju kolida. Aga katsun tõesti poolt aastat enam mitte vahele jätta.

Peep ja Margit kutsusid meid päevaks Rammu, et vaikne ilm ja teeme sauna. Muidugi olime rõõmuga nõus. Väiksemad olid küll ära vanaema juures, aga see-eest sai Keit esimest korda sel aastal saarele.

Mina lootsin jõhvikaid leida, aga olime lootusetult hiljaks jäänud – olid need nüüd naabrid, linnud, mügrid või kesiganes meist ette jõudnud, aga suure vaevaga leidsime mätastest vaid ühe peotäie kokku. Siiski polnud me eriti kurvad,  jalutuskäik oli niisama ka tore. Ja saun. Ja tukastus. Mõnus aja maha võtmise päev ühesõnaga.

No asjalikku sai ikka ka tibake tehtud – mehed vedasid suitsuahju kuuri ja mõned kärutäied mulda vanalt vundamendilt ära, mina korjasin voodipesud kokku ja tõin talveks koju.

Aga teemaväliselt – kes veel ei tea, siis 31. oktoobrist olen mina koondatud ja otsin uut tööd. Kõik pakkumised on teretulnud!

Keiti sünnipäev jäi tänavu küll kenasti laupäevale, aga rongaema leekis jälle mööda ilma ringi (Jõelähtmes oli külateatrite festival). Aga ma proovisin tubli olla ja ikka näpistasin aja pidulikuks hommikusöögiks üheskoos. No tegelikult sobis ka noorte seltskonnale paremini hoopis hilisem (teisi)päev peo pidamiseks, sest Liina oli ära Londonis.

Pildistamine on ka viimasel ajal nõnda napiks jäänud, vaid 6 unist hommikupilti ongi, noorte pannkoogipeost ei piuksugi. Tagatipuks ütles mu kõvaketas ka üles ja tõenäoliselt läks kogu üüratu viimase aasta pildipank kõigi nelja tuule teed. Polegi nagu enam tuju pildistada niimoodi.

Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale. Niisiis on meil nüüd veel vaid 2 alaealist last ja juba samapalju täisealisi.

Palju õnne, kallis tubli Keitšuke!

Kustavil ja Juho pojal Ott Akslil on ühel päeval sünnipäev ja nii ongi “kes ees, see mees” ehk kes jõuab enne õigeks päevaks enda juurde kutsuda. No tegelikult meil oligi seekord plaan pidu 30nendal pidada, sest tööpäeval oleks mul võimatu vaaritada. Nii piirdusimegi õigel päeval vaid piduliku hommikusöögiga (minu lõunapausi ajal) ja käisime õhtul hoopis Oti peol mängutoas.

Meie peoga juhtus selline vahva asi, et kutseid saates valisin meili juurde kõrvaloleva mullitamise pildi ja sellest tuli ka idee lastele “nänniks” mullitajad osta. Päev-kaks peale idee küpsemist selgus aga, et just 30. juuli oli kuulutatud üleüldiseks seebimullitamise päevaks. Bingo! Selle peale ostsin peaaegu kogu Prisma mullitajatest tühjaks, et ka suurtele jaguks. Paraku mängis aga ilm meile vingerpussi, hea veel, et külalised teel päris ära ei uppunud (see oli just see Tallinna üleujutamise päev), aga õue plaanitud pidu tuli toas pidada. Siiski paranes viimasteks tundideks ilm sedavõrd, et saadi ka õues mullitada ja sadamas uut, tädi Triinu kingitud kaugjuhitavat paati proovimas käia. Kahjuks see viimane sündmus jäi pildile püüdmata, sest mina valmistasin kodus torti ette ja keegi teine ka ei taibanud kaamerat kaasa võtta. Aga tordivulkaanid on ühed kasulikud esemed – nüüd on jälle rahu hinges, et suitsuandurid töötavad korralikult.

Viimastel aastatel kipub juhtuma, et mina vaid 1-2 korda suve jooksul Rammu jõuangi. Enam-vähem kindel kord on Peebu sünnipäev. Hea ikka, et tal nii suvisel ajal see tähtpäev juhtub olema.

Seekord oli algus küll üsna vesine, seisime Neemes paadisillal hilinejaid oodates ja mõõtsime jalatsitega allasadava paduvihma kogust. Võimas ja lahe oli! Õnneks möödus see sajupilv peagi ja päikese käes kuivasime kenasti ära. Hiljem õhtul tuli veel üks sajuhoog, aga üldiselt oli ilm väga super. Ja merevesi oli ka Rammu rannas megasoe. Tuubisime ilma kalüpsodeta ja sugugi ei hakanud külm. Saunast merre jooksmine oli aga peaaegu et mõttetu, ei mingit jahutust. Aga mõnus oli ikkagi.

Pilte sai megapalju, lõpuks oli kaart juba täis ja viimased tuubijad jäidki salvestamata. Proovisin muidugi eriti vähe pilte siia ülespanekuks välja valida, aga ikka tuli sadakond kokku. Seega varuge aega vaatamiseks. Ja allkirjad tulevad taas hiljem. Karta on, et hilissügisel alles…

Kalurite päeval oli meil vahvalt palju rahvast. Oma pere, tädi Triinu, Annu ema ja õde, Juss Mihkliga. Kohapealt liitusid  Urmas ja vahelduva eduga ka Marju.

Igasugustest rannamängudest jäi seekord osa võtmata, sest samal ajal toimus laste teatrilaagri lõpetamine ja ilm keeras ka kummaliseks. Sellist tiheda udu ja kerge seenevihmaga äikest polegi enne nagu olnud. Aga õnneks läks pärast ilm taas heaks, ehkki õhk jäi hommikuni hullult niiskeks.

Aga grillisime ja lobisesime maja juures õhtu otsa, muusika kostus külaplatsilt meieni üsna kenasti. Vahepeal, kui Boris Lehtlaan laulis, läks osa rahvast ikka külaplatsile ka. Ja Annel (Anne-Mari emal), meie seast kõige suuremal “Borka”  fännil vedas kohe eriti – tal õnnestus koos staariga laulda ja tüdrukud olid kaameraga õigel ajal õiges kohas ka, et see fakt salvestada.

Peoplatsil liikus igasugust kummalist rahvast ringi, sest Tähte oli kohal müümas 10sendi kuni 1-2 euro eest oma lao kostüümijääke. Väga nutikas rahva lõbustamise viis. Küll võis näha keksimas näkineide, küll jõuluvanasid…

Pärast istusime ja lobisesime veel peaaegu kella viieni, siis kobisime magama.

Hommikuks oli ilm taas kuum ja päikeseline ja peale toibutavat kohvi otsustasime ette võtta jalutuskäigu randa. Nojah, jalgupidi meres oli küll mõnus olla, aga maja juurde naastes oli tappev kuumus krõpsti taas kallal.

Enne külaliste lahkumist õnnestus mul neile ka natuke oma hullult sigivaid elulõngu ja muud aiakaupa kaasa sokutada. Loodetavasti läheb Aital ka see jasmiinijupike kasvama, mis selle kuumaga täiesti paljasjuurselt üles kaevus.

Triinuga tegime ikka ühe kabala-partii õues ära,  muidu oleks jälle päris mängudeta nädalavahetus tulnud.

Tore oli ja töised muremõtted taandusid mõneks ajaks tagaplaanile õnneks. Aitähh kõigile!

Jaaniõhtu veetsime Neemes, sest lapsed tahtsid kindlasti superstaari konkursil osaleda. Meie ei viitsinud suurel peol eriti olla, istusime niisama oma grillinurgas. Muidugi, kui juba superstaari konkurss toimus, olime me Keitiga ikka laste esinemist vaatamas. Panin üles ka paar pilti naisteseltsi kankaanist, ehkki mina tänavu selles projektis ei osalenud (polnud jaksu, aega proovideks ega raha kostüümi laenutamiseks). Ei olnud ka teisi täiskasvanute grupis võistlejaid, nii et jälle sai NNRS superstaariks.

Aga jaanipäeval alles tundsin, et nüüd on õige jaan käes, kui sõitsime perega Kosele. Teelt võtsime veel värsked saunavihad ka kaasa. Mmm, mis mõnusat lõhna auto täis oli. Kosel toimus lausa suuremat sorti perekokkutulek. Kadi ja Renee tulid ja Anto ja vahepeal käisin ja tõin Maila, Robini, Marlysi ja Taneli ka meie sekka. Hiljem tuli Sven neile järgi ja käis ka sauanas sutsti ära. Aga pilte vaadates leidsin, et Sven jäi täiesti kaadrisse püüdmata ja Antostki sai vaid kukal fikseeritud. Nojah, mul endal polnud üldse mahti pildistada ja kes siis kui palju viitsis…

Selle ülimalt vihmase öö veetsime uues majas. Täitsa maja juba, äge!

Hommikul saatsime Anto lõunapoole (sõbra pulma) ja, et Koit end veel sugugi liigutada ei tahtnud, käisime ema ja Kustiga hoopis Marel ja Arnel külas. On ikka suur krunt neil hooldada, supertublid!

Koju jõudsime vist alles hilisel pärastlõunal, et mitte öelda varasel õhtul. Aga õnneks oli see alles laupäev ja terve puhkepäev veel ees. Kõik nädalavahetused võiks nii pikad olla.

Pildiallkirjad tulevad jälle…millalgi.

Nagu alati, üritan selle pika sõidu lapse koolist koju kolimiseks teha täis autoga ja muid huvitavaid käimisi ka juurde liita, et sõidukulud ikka asja ette läheks. Nii sai ka seekord ema ja väiksemad kaasa võetud. Esmalt käisime Muhedikel külas, siis korjasime Keiti autole, tegime suve esimese supluse Nõo järves ja suundusime Paidesse. Kahjuks jäi sealse ülipõneva Ajakeskuse külastus poolikuks, sest ülemus avastas laupäevasel päeval kell 4 õhtupoolikul, et temal on kindlasti tsementi juurde vaja. Ei jäänudki muud üle, kui pere muuseumist välja kupatada, ema Kosele ära visata ja Bauhausi kihutada. Õnneks jõudsin ikka ilusasti napilt enne õhtust esinemist koju tagasi. Aga viha tegi küll.

Tõelisel pulmapäeval, 26. mail, olime me mõlemad väga hõivatud ja nii sai hoopis laupäeval seda sündmust tähistatud. Oma suurt pulmaküünalt põletasime ikka õigel päeval.

Ega meil mingit suurt pidu polnudki plaanis. Mõtlesime, et niisama pere seltsis grillime. Et aga Ardi pidi Koidu arvutit ka putitama tulema, mõtlesin ikka natuke rohkem pingutada. Noh, et teen ikka tordi ka. Aga siis ma sattusin vaaritamise soonele ja lõpuks selgus, et nii palju me nüüd küll isekeskis sööke hävitada ei suuda ja nii hakkasin viimasel hetkel külalisi kutsuma. Loomulikult oli enamusel juba midagi muud plaanis. Aga naabermaja juurest puid ladumast leidsin Marju ja Urmase, meie maja tagant sai samalt tegevuselt Tiina vahepeal eemale meelitatud ja Ailen tuli ka nagu tellimise peale Stevenit Kusti juurde tooma. Nii oligi mõnus punt koos. Pidu läks lausa nii “rajuks” kätte ära, et kolisime tuppagi edasi ja magama saime alles pool 4.

Lõpuks sain üles laetud selle imetoreda nädalavahetuse pildid.

Emadepäeva nädalavahetus on alati väga tihedalt tegemisi täis, sest laupäeval on meie naisteseltsi poolt korraldatud suur perepidu ja selle raames ka kooli- ja lasteaialaste kontsert. Minu õlul on sellel üritusel enamasti lillede müük (ja nende Kuusalust toomine ja jääkide sinna tagasi viimine).  Ja koogikesi olen ikka ka alati meie ühismüügile küpsetanud. Loomulikult osalen külalisena ka kontserdil ja kui mahti antakse, ka spordimängudes.

Pühapäeva hommikul aga äratati mind šokolaadipannkookide ja kirsikastmega, mmmmmm.   Kallistused, lilled-kingid ja kohv muidugi ka. Ja Kadi tuli! Ning õhtupoolikul käisime Kosel ema juures. Oli tõeliselt mõnus puhkamise päev pere seltsis.